Parmupill (suu-, moka-, noka-, konnapill; inglise keeles Jew’s harp või Jaws harp, vene keeles vargan) on laialt levinud muusikainstrument, valmistatud puust, luust või metallist. Eesti parmupill koosneb üldjuhul raudraamist, millel on altpoolt („pära“) võtmepära kuju, ülal aga asetsevad lahtised rööbitised otsad („aisad“). Nende vahel on õhuke teraskeel, mis on kinnitatud ühte otsapidi pära külge. Selle lahtine ots on veidi painutatud („nokk“), et seda oleks parem sõrmega näppida. Mängija võtab raami kitsa osa huulte vahele ning paneb sõrmega tõmmates teraskeele võnkuma. Suuõõnt avardades või kitsendades tõstetakse esile üht või teist ülemheli. Eestlased on vaid üks lüli parmupilli omavate rahvaste pikas ahelas Briti saartest läänes kuni Tšuktši poolsaareni idas ning Indoneesiani lõunas (tänapäeval on parmupill ka Ameerikas laialt levinud). Esimesed parmupilli arheoloogilised leiud Eestist on 13–14 sajandist.
Siinsed parmupillid on meisterdanud Priit Moppel Tartust. Need sobivad nii algajale kui ka professionaalsele muusikule. Pillid on häälestatud täpselt 440 Hz järgi, mille häälestusulatus on madalast D-st (Re) kuni kõrge A-ni (La); kromaatiliselt üle pooleteise oktaavi. Pilli küljes olev puust klots (saar) on mõeldud parmupilli keele kaitsmiseks vigastuste eest. Vigastuste korral palume pöörduda kauplusesse. Tellides läbi interneti täpsusta, millises häälestuses (kõrgusel) parmupilli soovid.